Kõik läheb omasoodu. Nii on määratud.
Kõik võivad ümbersündi oodata ja loota.
Sa vääratad vaid siis, kui oli, millelt.
ma küsin hingamiselt, vaikuselt ja lillelt.
Ma kuulen: hinga, ole, vaata, kuula, oota.
Kõik läheb omasoodu. Nii on määratud.
Me sees on võimalused --- nad on määratud.
.
.
Nagu oleksin sattunud reisikirjade keskelt otse maastikule, nagu oleksin hüpanud kinosaalist elutegevuseks tarvilike parameetrite poolest sobivale paralleelgalaktika planeedile.
- Tak nelzja.
- Da mozhna.
Ja mõnikord võibki, vajutate nuppu ja vahetate justnagu tuntu justnagu tundmatu vastu, auhinnaks on elu, mis on parajalt sürreaalne, sobivalt hubane ning vastastikku ära tuntud vajaduse korral ka veidi kerglane.
Ärgu pandagu pahaks, et jään hermeetiliseks, ehk teisisõnu panen segast. Aga ka seda on mõnikord vaja. Elagu haige mehe monoloogid… Terake tõtt selleski hüüdes: mind tabas raske bronhiit, aga see diagnoos on köömes võrreldes sõbraliku ja ausa etteheitega, et tavaliselt ma targutan. Mu oma nägu mulle meeldib, nii et seda pole vaja vahetada, ülikonda mul niikunii pole, mida saaks vahetada, aga zhanrit võiks küll proovida vahetada. Eks näis, mis sest kõigest saab.
Jupp aega ei ole EPLO-s olnud nii palju tugevaid artikleid ühekorraga: Lauristin, Zhizhek, Arujärv, ja tegelikult veel mõned, aga nood kolm kerkivad esile.
Evi Arujärvest aga niipalju, et tema artiklitega on mul olnud mõnda aega raskusi, lugeda on meeldinud, aga mingi määratlematus häiris. Viimaks saingi aru: ei häirinud mitte tema, vaid asjaolu, et ma ei suutnud teda kategoriseerida. Nüüd siis tegin selle liigutuse viimaks ära. Arujärve etikett, olge lahked:
“Arujärv on ilmselt uudishimulik inimene, teda huvitab globaalsete arengute ja universumi kõrval veel ka koduse rahvusluse tume mateeria, mis varjub inimeste hingedes. Ja mingil põhjusel näib ta soovivat, et ka teised sellest küsimusest huvituksid.
[...ja nüüd siis tuleb too etikett...]
Arujärve tekst pole mitte pähe määrimiseks mõeldud dogma, vaid eksperiment, katse luua sobiva lainepikkusega tekstuaalset kiirguselementi, mille abil lugejad ise saaksid toda muidu märkamatuks jäävat ainet ise-enestes läbi valgustada, uurida ja tähele panna.
Ja muidugi ei saa ta sinna midagi parata, et loll vaatab näppu, mitte kuud…”
*
Lisaksin hea meelega lingi ära märgitud autorite artiklitele, aga EPLO on vist hetkel ümberkorraldamisel, ikkagi pea-aegu varahommik juba…
Blogimise suvepuhkus on siis nüüd jälle möödas. Möödas on ka mu väliseestlus. Ikka neetult hea tunne on jälle kodus olla, ausõna!
Kalevi Kull kirjutab Rohelises Väravas, et ökoloogiline kasvab haritusest, ja kiidab Wikipeediat. Ilma mingi otsese seoseta, küllap vist lihtsalt hea teksti lugemise mõnust kantuna tekkis minus tung panna kirja niiütelda roheline usutunnistus. Selline ta siis tuli:
Jätkusuutlikkus on siinsamas,
lastetoas saagu selgeks tema nimi.
Taastuvenergia võrgustik tulgu
nii merel kui ka maa peal,
meie igapäevast hobujõudu andku meile puhas elekter,
ja laskem kasvada rohelusse naftaväljadel
ja tulla tagasi liigirikkusel.
Ärgu ahvatlegu meid hõlptulu
vaid kasvagu meis töörõõm.
Jätkusuutlikkuse päralt on
loodus ja vägi ja inimese õnn
kuni Ilmamaa otsani.
Nii on.
Ohoo!