Asjad polegi kõige halvemad: jäin vaid haigeks ja töötuks

Kõrge palavik, lihasvalud, kõhuvaevused ja igasugu muud viirushaigusest tingitud piina vormid on huvitav kogemus selles mõttes, et see muudab taastumise ja pärastise normaalse enesetunde õndsuselähedaseks kogemuseks. Lisaks tekivad tasakaalu puudumise hetkel sügavad mõtted ja empaatia universumi kõiketoetava või -lahustava väe ees – oo palavik, tule ja võta mind kaasa… Jah, nali naljaks, aga midagi siin tõepoolest on – kui ennast selles raskes olukorras kuulatada, siis võib üht-teist uut avastada.

Sarnaselt tekitab ägenev majanduskriis ja tööpuudus ühiskonnas tasakaalutuse, mis sunnib üle vaatama kogu vastassõltuvuste võrgustiku. Riikliku tähelepanuorgani ja teadmistepõhise otsustusvõime õige rakendamise korral on siingi võimalik olukorda ümber hinnata ja mõndagi korda saata. Vähe on alles jäänud neid, kes usuvad, et globaalmajanduse organism peaks taastuma mingil müstilisel loomulikul viisil. Fiktiivseid finants-steroide õginud organism, tuleviku arvelt energiat üle tarbinud organism ei saa terveneda loomulikult, vaid üksnes sekkuva ravi tulemusel. Mitmel pool maailmas on sellest aru saadud, ehk ilmub uue majandusajastu eetos täies selguses ja konkreetsetes tegevuskavades kehastunult peatselt ka Eesti poliitikamaastikul mängivate tegijate teadvusse.

Minu tänase vastutuse piiridesse mahub püüe leida omale ühiskonnas uus rakendus, millel on jätkusuutlik mõõde. Nagu ma oma värskelt uuendatud CV-s ära märkisin, töötaval inimesel võiks riig jaoks olla sarnane roll nagu on rakul või organil terves kehas. Sel juhul ongi hea, kui liigliha ühiskonna luudelt langeb ja on sunnitud ümber kasvama.

Majanduslanguse tervendav mõju tõusikute vaimsele tervisele

Detsembri TegelikkuseKeskuses kirjutab Hüttünen võimalusest, et Eesti kaubanduses ja teeninduses üle pingutatud glamuuri ja poosetamise ihalus võib majanduslanguse tingimustes viimaks tahaplaanile jääda. Hüttünen tõdeb, et enamik tarbijaid on siiski tavalised inimesed, kes eelistavad hinna ja kvaliteedi mõistlikku vahekorda.

Ühe olulise asjaolu jättis aga Hüttünen mainimata – nimelt enamik Eesti inimesi siiani ei teadnud või ei tahtnud teada, et nad on tavalised inimesed.

Eestis puudus seni tarbijate teadvusse jõudev kogemus, et kui liigkalleid kaupu või teenuseid ei osteta, siis hinnad tegelikult hakkavadki viimaks langema. Kaubandus on seni suutnud avalikkuse ära petta, kuna alati leidus piisaval hulgal tõusiklikke tarbijaid, kelle jaoks kõrgem hind esindas elustiili, mis võimaldas tunda end täisväärtusliku tarbijana: Suudame maksta rohkem kui “nemad”! Globaalne majanduslangus on viimaks ometi põrmustanud tolle võltsväärikuse, viimaks ometi ei pea keegi end enam tundma alaväärtuslikuna, kui püütakse kokku hoida ja säästa. Vastupidi, säästmine on ootamatult “in”. Milline kegendus tarbijate trenditeadlikumale osale, milline õnnelik juhus, milline pingelangus…

Kuningas Ansip ja vaeslapsest kodanikuühendused?

Muinasjutt räägib, kuidas kuningas annab vaeslapsele tõotusi ning hiljem järele mõteldes hakkab kahetsema ning otsib võimalusi, kuidas veeretada lubaduse täideviimise teele ületamatuid takistusi. Viimaks siiski vaeslaps saab ise kuningaks. Ligikaudu selline on üks muinasjutu tüüp.

Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit (EMSL) saatis täna kirja peaministrile ja riigisekretärile arupärimisega, miks on Eesti vabaühendused neile antud lubadustest hoolimata ikka veel vaeslapse rollis.

Urmo Kübar, EMSL-i juhataja:

“Kiri on ajendatud mõistagi valitsuse eilsest otsusest kiita heaks looduskaitse halduse reformi eelnõude pakett, hoolimata sellest, et suur osa Eesti olulisemaid keskkonnaühendusi protestisid, et kavandatavaid muutuseid ei ole nendega läbi arutatud. Tegu on selgelt kaasamise hea tava rikkumisega keskkonnaministeeriumi poolt, mille valitsus oma otsusega nüüd heaks kiitis.

Leiame, et pärast valitsuse sellist otsust ei ole see enam pelgalt ühe valdkonna ühenduste ja ministeeriumi vaheline probleem. Kui täna suhtume leplikult sellesse, et keskkonnaühendused jäetakse kõrvale looduskaitse küsimuste arutamisest, võib homme juhtuda sama mistahes teises valdkonnas. Seepärast on oluline, et kõik ühendused oleksid selliste praktikate suhtes otsustavalt leppimatud. Kutsume seega üles ka teisi ühendusi oma suhtumisest valitsusele ja poliitikutele teada andma. Ainult ühte hoides saame ära hoida, et niisugused näited ei kujuneks reegliks.”

EMSL-i läkitust vaata siit.

Sõda reisi ajal telefoniga mölisevatele bussijuhtidele

Mul on üks asi vaja ära klaarida. Üks asi, mis vihastab mind seaks ning seetõttu luban endale ka kesmisest emotsionaalsemat kõnepruuki.

Nimelt olen viimasel ajal sõitnud suhteliselt palju Eestimaa erinevate linnade vahet kasutades selleks bussitransporti. Tartu-Pärnu, Pärnu-Tallinn, Tallinn-Tartu jne. Ja mitte ühelgi korral pole ma näinud bussijuhti, kes sõidu ajal süüdimatult mobiiliga ei lobiseks. Et mulle meeldib istuda esipingil, siis sellest ka minu võimalus kõnealust statisitkat teha (seega: telefoniga sõidu ajal mölisevate bussijuhtide osakaal esialgsetel andmetel 100%), samas oli sel samal põhjusel ka parasjagu kõhe: poole ajuga maanteel sõidukit juhtiv sohver ei ole just eriti julgustav asjaolu.

Mul on bussijuhtidele selline sõnum: lõpetage see pull ära! Vastasel korral hakkan käima ringi salvestusvalmis kaamera käe otsas ning saadan videosüüdistuse esmalt teie tööandjatele ning kui ma peatselt teie vallandamisest ei kuule, siis ka politseile. Tõepoolest, aitab reisijate eludega mängimisest, enda omaga võite teha mis tahate, aga olgu see siis töölt vabal ajal.

Dixi.

Tige kodanik

“Vabariigi kodanikud” – ka üks lobasuu teeb demokraatiast laada

ETV igati väärikas formaat Vabariigi Kodanikud tõi eile ilmsiks asjaolu, kuidas demokraatiast jääb üpris vähe alles, kui ühel inimesel lastakse ebaproportsionaalsel määral kõneleda, hoolimata asjaolust, et kõneldu ise võib olla mõttekas. Teemaks oli küsimus, kas kultuurkapitali rahastamine peaks jätkuma aktsiiside ja hasartmängude abil. Aga teema ei olegi siin oluline. Oluline on Wimberg. Vähemalt nii ta ise arvas.

Aarne Rannamäe esitas küsimusi, Tiit Ojasoo ja Tiina Lokk näisid avaldavat mõtteid, Peeter Kreizberg avaldas seisukohti, aga Wimberg tegi sporti. “Te võibolla arvate, et ma räägin väga kiiresti, aga ma tahan saate aega kokku hoida.” Väärt mõte, kui sellega kaasnenuks soov peale enda üles kütmist veel ka teiste arvamust kuulata.

“Mida me vajame, on rohkem dialoogi,” kõlaski saate lõpuhüüe mõistagi taas Wimbergilt. Jälle väärt mõte. Aga kuidas pidada dialoogi, kui suu muudkui jahvatab?

Aarne Rannamä kõrgpilotaazhi juures näib olevat siiski veel üks aspekt, kus ta võiks oma rüütellikku ajakirjanduslikku annet demonstreerida: sulgeda julgemalt lobasuude suu ning anda kõnevoorud õigeaegselt edasi.