Kõrge palavik, lihasvalud, kõhuvaevused ja igasugu muud viirushaigusest tingitud piina vormid on huvitav kogemus selles mõttes, et see muudab taastumise ja pärastise normaalse enesetunde õndsuselähedaseks kogemuseks. Lisaks tekivad tasakaalu puudumise hetkel sügavad mõtted ja empaatia universumi kõiketoetava või -lahustava väe ees – oo palavik, tule ja võta mind kaasa… Jah, nali naljaks, aga midagi siin tõepoolest on – kui ennast selles raskes olukorras kuulatada, siis võib üht-teist uut avastada.
Sarnaselt tekitab ägenev majanduskriis ja tööpuudus ühiskonnas tasakaalutuse, mis sunnib üle vaatama kogu vastassõltuvuste võrgustiku. Riikliku tähelepanuorgani ja teadmistepõhise otsustusvõime õige rakendamise korral on siingi võimalik olukorda ümber hinnata ja mõndagi korda saata. Vähe on alles jäänud neid, kes usuvad, et globaalmajanduse organism peaks taastuma mingil müstilisel loomulikul viisil. Fiktiivseid finants-steroide õginud organism, tuleviku arvelt energiat üle tarbinud organism ei saa terveneda loomulikult, vaid üksnes sekkuva ravi tulemusel. Mitmel pool maailmas on sellest aru saadud, ehk ilmub uue majandusajastu eetos täies selguses ja konkreetsetes tegevuskavades kehastunult peatselt ka Eesti poliitikamaastikul mängivate tegijate teadvusse.
Minu tänase vastutuse piiridesse mahub püüe leida omale ühiskonnas uus rakendus, millel on jätkusuutlik mõõde. Nagu ma oma värskelt uuendatud CV-s ära märkisin, töötaval inimesel võiks riig jaoks olla sarnane roll nagu on rakul või organil terves kehas. Sel juhul ongi hea, kui liigliha ühiskonna luudelt langeb ja on sunnitud ümber kasvama.
