Rainer Nõlvak kutsub mõttetalgutega liituma kõiki, kes soovivad kaasa rääkida: “Kõik, mi­da pa­lu­me, on see, et ka ini­me­sed, kes ar­va­vad, et neil ideid po­le, tu­lek­sid mõtte­tal­gu­te­le ko­ha­le, et ai­da­ta teis­tel oma mõtteid pa­re­maks lih­vi­da.” Pakun diagnoosi, miks registreerumine pole edenenud oodatud tempos: registreerumislehelt ei saa teada, milliseid konkreetseid ideid on kodades juba välja pakutud.

Alguses kõhkelsin, aga mõtlesin ümber ja tahan nüüd mõttetalgutel osaleda. Hetkel on mul valida kahe tee vahel:

1) kas ma saan kokku oma tiimi (on üks mõte, mida tahan arutada, aga see puudutab valdkonda, kus mul omal praktiliselt puudub kogemus, nii et mul on vaja kaasata rida “professionaale”, kes esialgu ei ole oma nõusolekut andnud)

2) liitun mõne olemasoleva kojaga

Kui ma kohe nüüd ja preagu tahan otsustada mõne kojaga liitumise kasuks, siis puudub mul sisuline teave, mille alusel oma valikut teha.

Näiteks soovin ühineda mõttekojaga “ühistegevus ja koostöö”, sest ka teema, mille jaoks mul omal veel tiimi ei ole, haakub kõige üldisemalt selle valdkonnaga.

Nii, leian, et Von Krahlis on selline teema olemas. Vabu kohti on. Tore. Kahjuks ei saa tiimi leheküljelt eriti aimu, millega ma nö “riskin” kui ma soovin minna lihtsalt kaasa mõtlema nagu Nõlvak sõbralikult soovitab.

Ma saan küll ülevaate nimedest, kes on registreerunud, aga see on ka kõik. Milliseid ideid need inimesed soovivad arutada? Kas nende mõttesuunad ehk haakuvad minu omadega? Võibolla on seal juba nii palju huvitavaid teemasid, nii et ma võingi rahulikult enda algse kava varna riputada, sest tõepoolest, seal välja käidud suunad tegelikult haaravad endasse ka selle, mis mul endal varuks on?

Kõige selle kohta puudub mul informatsioon ja ainus viis seda teada saada on kirjutada või helistada kojavanemale ja teda intervjueerida.

Ma saan aru, et ühelt poolt see ongi tegelikult asja iva, sest isikliku pöördumise vajadus hoiab eemale lihtsalt tasuta teatrietendust ootavaid kiibitsejaid (a’la “oh, läheme vaatame, mida need tuuslarid seal sepitsevad!”). Samas ma tunnen, et ma tahan juba enne pöördumist omada piisavat eelteavet, selleks et ma saaksin alustada informeeritud vestlust, mitte ei peaks paluma kojavanemal omale otsast peale kõike ära rääkida. See ei oleks lihtsalt otstarbekas. Ja kuna see pole otstarbekas, siis tekib mul tunne, et asi pole eriti läbi mõeldud. Kui asi pole läbi mõeldud, siis…

Ja nii need potentsiaalsed registreerujad ära kaovadki.

Kas on veel aega, et Teeme Ära kodulehel kiired muudatused läbi viia ning riputada üles kodades tegelikult arutlusele tulevate teemade nimekirjad? Ma ei tea, võibolla ma eksin. Igatahes mulle tundub, et sellisel juhul tekiks kaasarääkijaid rohkem. Kartus, et see võiks inimestes tekitada mõttelaiskust on asjatu: need kellel on oma asi ajada, need haaravad võimalusest kinni niikunii ja saavad vaid julgustust teiste teemaderohkusest.

* * *

Ülalkasutatud foto autor “cfarivar” aadressilt http://www.flickr.com/photos/cfarivar/2461508321/

Taas on jõudnud meediasse tore poleemika teemal, kas ja kuidas asuda taasühendama kultuuri- ja haridusministeeriumit. Asjaolu, et ministrid närviliste ideedega meediat ja oma kolleege tülitavad, on küllap kriisiaja sümptom.

Reaktsioonid toorele mõttele on etteaimatavad: “Ei-ei-ei-ei, nii küll ei saa, sest see on halb mõte, või sellepärast, et mõtet ei ole, või sellepärast, et see on “nende” mõte ja toob “valedele” isikutele poliitilist krediiti”. Pall läheb üle vastasvõistkonna kätte ja tuleb uus ideepuhang, millele järgneb sama laul: “Ei-ei-ei, nii küll ei saa…”

* * *
Salamisi loodan, et Teeme Ära Minu Eesti 2009 suudab seda mustrit ületada. Marju Lauristin tuletas inspiratsioonikonverentsil meelde: on vaja loobuda mõtlemast skaalal meie-nemad. Kui sellega mõttekodades hakkama saadakse, muutub võimalikuks sisuline arutelu ja võib loota, et tõelised probleemid tuntakse ära ning “leitakse üles need kohad, kus ideede rakendused kipuvad takerduma.”

Mida minul pakkuda on? Kui ma omaenda veidi rappa jooksnud eluga taas järje peale saan, siis on üks nurgake siin maailmas korda saanud. Keskendun sellele ülesandele ja soovin väge ja selgust mõttekodade rahvale!

Varsti on möödas ajad, mil laadija koju unustanud mobiiliomanik pidi aku tühjendes paaniliselt ÕIGE telefoniga kolleegi otsima hakkama. Nimelt leppis mobiilitööstus hiljuti kokku universaalse laadijastandardi kasutuselevõtus. Uus laadija hakkab kasutama mikro-USB pistikut, lisaks kehtestatakse seadmele senisest rangemad energiatõhususe nõuded.

17. veebruaril Barcelonas peetud GSM Assotsatsiooni aastakonverentsil vastu võetud leppega on liitunud kõik suuremad mobiilitootjad, tõsi, ühe erandiga, kelleks on mitte eriti üllatuslikult Apple (booo…). Uus standard ujutab globaalse turu üle 2012 aastaks.

Muudatuse põhjenduseks toodi soov vähendada tootmise ökoloogilist jalajälge.

Selles näites peitub kaunis võrrand, mis asetab tasakaalu tootjate, keskkonna ja tarbijate huvid. Majanduslangusega ei kaasne ainult turuolukorra, vaid ka väärtuste ümberhindamine. Kulutusi hakatakse optimeerima kõikides tootmisharudes. Põhitoote kõrval pakutava lisavarustuse standardlahendus võimaldab keskenduda tootearendusele eeskätt seal, kus see loob kõige rohkem tegelikku lisaväärtust. On küllalt tõenäoline, et sarnaseid brändiüleseid globaalseid standardeid hakkab üha enam esile kerkima ka teistes valdkondades. Järgmine loogiline samm võiks olla globaalse toitepistiku väljatöötamine ja juurutamine. Potentsiaalne koostöö on võimalik kõikjal, kus ei teki konkurentsi brändide vahel ning on võimalus tarbetuid arendusi vältida. See näitab, et tõeline kasv (loe: areng) ja jätkusuutlikkus ei ole vastuolus, vaid õige häälestumise korral üksnes toetavad teineteist. Mind teeb see igatahes lootusrikkaks. Näib, et midagi olemuslikku on globaalses majanduses tasahilju muutumas.

Vastupidiselt varasematele rõkkamistele, kui hea on ikkagi Tallinna rahaline olukord, hakkab pealinn nüüd siis vähendama ühistranspordi kättesaadavust, kirjutab Eesti Päevaleht. Nagu mõned kommentaatoritest märkisid, on raskel ajal ühistranspordi toimivus eriti oluline. Selle asemel, et liinide koormusi vähendada, on hulk võimalusi, kuidas tagada inimestele parem teenindus, et tekiks suurem kasutatavus ja suurem piletitulu. Ühistranspordi kasutatavuse suurendamine ei ole tohiks olla probleem, sest see on kokkuvõttes autosõidust odavam. Probleemiks on aga asjaolu, et Tallinnas on vähegi tundlikul või enesest lugupidaval inimesel ikka veel piinlik bussi või trammi istuda, sest:

1) tihti sõidukid haisevad, on räämas ja intetud ning aknakalaasidest pole võimalik läbi näha (sõidaks nagu prügikonteineris)

2) trammid värisevad ja kõiguvad kõveratel rööbastel nagu läheksid kohe-kohe ümber

3) väga tihti sõidavad ühistranspordis tapvalt haisvad, räpased ja ebakaines olekus inimesed, kelle puhul pole raske arvata, et nad sõidu eest ei maksa

4) kesklinna peatused ei ole õigetes kohtades (proovige näiteks Tallinnas Hotell Olümpia juures saada bussi peale, ilma et tuleks pool kilomeetrit jalutada)

Selle asemel, et kokku tõmmata, oleks vaja just nüüd rohkem ja arukalt linnatransporti investeerida. Kas EL-i tõukefonde ei saaks siin kasutada?

Uurimata teema linnatranspordis: innovatsioon

Tallinnas oleks võimalik otsida päris uusi lahendusi. Küsimus: kas üldse on vaja trollide sarvi säilitada? Tasub kindlasti uurida, kas on võimalik luua elektribusside park olemasolevate trollide baasil: sarvede asemel võiksid olla akud. Salvestite areng on olnud tormiline, kui on võimalik toota elektrikaubikuid (ja neid toodetakse mitmel pool Euroopas, eriti hoogsalt aga Suurbritannias), siis on võimalik võtta ka trollidelt sarved. Investeering akudesse ja laadimisseadmetesse oleks muidugi arevestatav, kui aga sellega kaasneb trollide elektriliinide kulude kadumine, siis on see võibolla taskaaluski. Ega enne ei tea, kui pole seda võimalust uuritud.

Paljud eestimaalased on tähele pannud, et sel aastal korraldatakse “Teeme Ära!” kamapaania raames prügitalgute asemel mõttetalgud MINU EESTI, mis annab rahvale võimaluse pakkuda välja ideid Eesti elu edendamiseks.

Esialgu on aga vaid vähesed märganud, et sarnane võimalus on Euroopa Liidu tasandil EUROOPA KODANIKE FOORUMis, kus igaüks saab pakkuda vastuseid küsimusele: “Mida saab Euroopa Liit teha meie sotsiaalse ja majandusliku tuleviku kujundamisel tänases globaliseerunud maailmas?”

Iga liikmesriigi jaoks on avatud eraldi portaal, kus kodanikud saavad oma nägemusi välja pakkuda ja nende üle arutleda. Iga riigi foorumil pakutud ideede hulgast valitakse välja 10 ettepanekut. Seejärel kohtuvad foorumis osalejad juba juba silmast silma piirkondlikel mõttetalgutel. Eesti portaalis osalejate hulgast loodetakse valida 30 esindajat, kelle kokkutulek leiab aset 14.-15. märtsini 2009 Tallinnas.

Parimad piirkondlikud ideed pannakse omakorda üleeuroopalisele hääletusele. Alles jäänud 15-le ettepanekule antakse viimane lihv Euroopa kodanike tippkohtumisel Brüsselis 10. ja 11. mail ning esitatakse seejärel Euroopa poliitilistele liidritele.

Eesti foorum on olnud unine

Euroopa Kodanike Foorumi Eesti sektsioonis on esialgu rahulik olnud, esitatud on vaid kaks ettepanekut: lisada koolide õppekavasse esimese võõrkeelena esperanto ning dekriminaliseerida kanep. Kas see on tõesti kõik, mis meil oma rahvale ja Euroopale pakkuda on? Ei tahaks uskuda. Seega, asja kallale, head kodanikud! Tulge sõpradega kokku, istuge isekeskis maha ja pakkuge välja mõni tulevikku vaatav nägemus.

Aega on veel 13. märtsini.

Kõrge palavik, lihasvalud, kõhuvaevused ja igasugu muud viirushaigusest tingitud piina vormid on huvitav kogemus selles mõttes, et see muudab taastumise ja pärastise normaalse enesetunde õndsuselähedaseks kogemuseks. Lisaks tekivad tasakaalu puudumise hetkel sügavad mõtted ja empaatia universumi kõiketoetava või -lahustava väe ees – oo palavik, tule ja võta mind kaasa… Jah, nali naljaks, aga midagi siin tõepoolest on – kui ennast selles raskes olukorras kuulatada, siis võib üht-teist uut avastada.

Sarnaselt tekitab ägenev majanduskriis ja tööpuudus ühiskonnas tasakaalutuse, mis sunnib üle vaatama kogu vastassõltuvuste võrgustiku. Riikliku tähelepanuorgani ja teadmistepõhise otsustusvõime õige rakendamise korral on siingi võimalik olukorda ümber hinnata ja mõndagi korda saata. Vähe on alles jäänud neid, kes usuvad, et globaalmajanduse organism peaks taastuma mingil müstilisel loomulikul viisil. Fiktiivseid finants-steroide õginud organism, tuleviku arvelt energiat üle tarbinud organism ei saa terveneda loomulikult, vaid üksnes sekkuva ravi tulemusel. Mitmel pool maailmas on sellest aru saadud, ehk ilmub uue majandusajastu eetos täies selguses ja konkreetsetes tegevuskavades kehastunult peatselt ka Eesti poliitikamaastikul mängivate tegijate teadvusse.

Minu tänase vastutuse piiridesse mahub püüe leida omale ühiskonnas uus rakendus, millel on jätkusuutlik mõõde. Nagu ma oma värskelt uuendatud CV-s ära märkisin, töötaval inimesel võiks riig jaoks olla sarnane roll nagu on rakul või organil terves kehas. Sel juhul ongi hea, kui liigliha ühiskonna luudelt langeb ja on sunnitud ümber kasvama.

Detsembri TegelikkuseKeskuses kirjutab Hüttünen võimalusest, et Eesti kaubanduses ja teeninduses üle pingutatud glamuuri ja poosetamise ihalus võib majanduslanguse tingimustes viimaks tahaplaanile jääda. Hüttünen tõdeb, et enamik tarbijaid on siiski tavalised inimesed, kes eelistavad hinna ja kvaliteedi mõistlikku vahekorda.

Ühe olulise asjaolu jättis aga Hüttünen mainimata – nimelt enamik Eesti inimesi siiani ei teadnud või ei tahtnud teada, et nad on tavalised inimesed.

Eestis puudus seni tarbijate teadvusse jõudev kogemus, et kui liigkalleid kaupu või teenuseid ei osteta, siis hinnad tegelikult hakkavadki viimaks langema. Kaubandus on seni suutnud avalikkuse ära petta, kuna alati leidus piisaval hulgal tõusiklikke tarbijaid, kelle jaoks kõrgem hind esindas elustiili, mis võimaldas tunda end täisväärtusliku tarbijana: Suudame maksta rohkem kui “nemad”! Globaalne majanduslangus on viimaks ometi põrmustanud tolle võltsväärikuse, viimaks ometi ei pea keegi end enam tundma alaväärtuslikuna, kui püütakse kokku hoida ja säästa. Vastupidi, säästmine on ootamatult “in”. Milline kegendus tarbijate trenditeadlikumale osale, milline õnnelik juhus, milline pingelangus…

Muinasjutt räägib, kuidas kuningas annab vaeslapsele tõotusi ning hiljem järele mõteldes hakkab kahetsema ning otsib võimalusi, kuidas veeretada lubaduse täideviimise teele ületamatuid takistusi. Viimaks siiski vaeslaps saab ise kuningaks. Ligikaudu selline on üks muinasjutu tüüp.

Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit (EMSL) saatis täna kirja peaministrile ja riigisekretärile arupärimisega, miks on Eesti vabaühendused neile antud lubadustest hoolimata ikka veel vaeslapse rollis.

Urmo Kübar, EMSL-i juhataja:

“Kiri on ajendatud mõistagi valitsuse eilsest otsusest kiita heaks looduskaitse halduse reformi eelnõude pakett, hoolimata sellest, et suur osa Eesti olulisemaid keskkonnaühendusi protestisid, et kavandatavaid muutuseid ei ole nendega läbi arutatud. Tegu on selgelt kaasamise hea tava rikkumisega keskkonnaministeeriumi poolt, mille valitsus oma otsusega nüüd heaks kiitis.

Leiame, et pärast valitsuse sellist otsust ei ole see enam pelgalt ühe valdkonna ühenduste ja ministeeriumi vaheline probleem. Kui täna suhtume leplikult sellesse, et keskkonnaühendused jäetakse kõrvale looduskaitse küsimuste arutamisest, võib homme juhtuda sama mistahes teises valdkonnas. Seepärast on oluline, et kõik ühendused oleksid selliste praktikate suhtes otsustavalt leppimatud. Kutsume seega üles ka teisi ühendusi oma suhtumisest valitsusele ja poliitikutele teada andma. Ainult ühte hoides saame ära hoida, et niisugused näited ei kujuneks reegliks.”

EMSL-i läkitust vaata siit.

Mul on üks asi vaja ära klaarida. Üks asi, mis vihastab mind seaks ning seetõttu luban endale ka kesmisest emotsionaalsemat kõnepruuki.

Nimelt olen viimasel ajal sõitnud suhteliselt palju Eestimaa erinevate linnade vahet kasutades selleks bussitransporti. Tartu-Pärnu, Pärnu-Tallinn, Tallinn-Tartu jne. Ja mitte ühelgi korral pole ma näinud bussijuhti, kes sõidu ajal süüdimatult mobiiliga ei lobiseks. Et mulle meeldib istuda esipingil, siis sellest ka minu võimalus kõnealust statisitkat teha (seega: telefoniga sõidu ajal mölisevate bussijuhtide osakaal esialgsetel andmetel 100%), samas oli sel samal põhjusel ka parasjagu kõhe: poole ajuga maanteel sõidukit juhtiv sohver ei ole just eriti julgustav asjaolu.

Mul on bussijuhtidele selline sõnum: lõpetage see pull ära! Vastasel korral hakkan käima ringi salvestusvalmis kaamera käe otsas ning saadan videosüüdistuse esmalt teie tööandjatele ning kui ma peatselt teie vallandamisest ei kuule, siis ka politseile. Tõepoolest, aitab reisijate eludega mängimisest, enda omaga võite teha mis tahate, aga olgu see siis töölt vabal ajal.

Dixi.

Tige kodanik

ETV igati väärikas formaat Vabariigi Kodanikud tõi eile ilmsiks asjaolu, kuidas demokraatiast jääb üpris vähe alles, kui ühel inimesel lastakse ebaproportsionaalsel määral kõneleda, hoolimata asjaolust, et kõneldu ise võib olla mõttekas. Teemaks oli küsimus, kas kultuurkapitali rahastamine peaks jätkuma aktsiiside ja hasartmängude abil. Aga teema ei olegi siin oluline. Oluline on Wimberg. Vähemalt nii ta ise arvas.

Aarne Rannamäe esitas küsimusi, Tiit Ojasoo ja Tiina Lokk näisid avaldavat mõtteid, Peeter Kreizberg avaldas seisukohti, aga Wimberg tegi sporti. “Te võibolla arvate, et ma räägin väga kiiresti, aga ma tahan saate aega kokku hoida.” Väärt mõte, kui sellega kaasnenuks soov peale enda üles kütmist veel ka teiste arvamust kuulata.

“Mida me vajame, on rohkem dialoogi,” kõlaski saate lõpuhüüe mõistagi taas Wimbergilt. Jälle väärt mõte. Aga kuidas pidada dialoogi, kui suu muudkui jahvatab?

Aarne Rannamä kõrgpilotaazhi juures näib olevat siiski veel üks aspekt, kus ta võiks oma rüütellikku ajakirjanduslikku annet demonstreerida: sulgeda julgemalt lobasuude suu ning anda kõnevoorud õigeaegselt edasi.