Taas on jõudnud meediasse tore poleemika teemal, kas ja kuidas asuda taasühendama kultuuri- ja haridusministeeriumit. Asjaolu, et ministrid närviliste ideedega meediat ja oma kolleege tülitavad, on küllap kriisiaja sümptom.
Reaktsioonid toorele mõttele on etteaimatavad: “Ei-ei-ei-ei, nii küll ei saa, sest see on halb mõte, või sellepärast, et mõtet ei ole, või sellepärast, et see on “nende” mõte ja toob “valedele” isikutele poliitilist krediiti”. Pall läheb üle vastasvõistkonna kätte ja tuleb uus ideepuhang, millele järgneb sama laul: “Ei-ei-ei, nii küll ei saa…”
* * *
Salamisi loodan, et Teeme Ära Minu Eesti 2009 suudab seda mustrit ületada. Marju Lauristin tuletas inspiratsioonikonverentsil meelde: on vaja loobuda mõtlemast skaalal meie-nemad. Kui sellega mõttekodades hakkama saadakse, muutub võimalikuks sisuline arutelu ja võib loota, et tõelised probleemid tuntakse ära ning “leitakse üles need kohad, kus ideede rakendused kipuvad takerduma.”
Mida minul pakkuda on? Kui ma omaenda veidi rappa jooksnud eluga taas järje peale saan, siis on üks nurgake siin maailmas korda saanud. Keskendun sellele ülesandele ja soovin väge ja selgust mõttekodade rahvale!
