Vastupidiselt varasematele rõkkamistele, kui hea on ikkagi Tallinna rahaline olukord, hakkab pealinn nüüd siis vähendama ühistranspordi kättesaadavust, kirjutab Eesti Päevaleht. Nagu mõned kommentaatoritest märkisid, on raskel ajal ühistranspordi toimivus eriti oluline. Selle asemel, et liinide koormusi vähendada, on hulk võimalusi, kuidas tagada inimestele parem teenindus, et tekiks suurem kasutatavus ja suurem piletitulu. Ühistranspordi kasutatavuse suurendamine ei ole tohiks olla probleem, sest see on kokkuvõttes autosõidust odavam. Probleemiks on aga asjaolu, et Tallinnas on vähegi tundlikul või enesest lugupidaval inimesel ikka veel piinlik bussi või trammi istuda, sest:
1) tihti sõidukid haisevad, on räämas ja intetud ning aknakalaasidest pole võimalik läbi näha (sõidaks nagu prügikonteineris)
2) trammid värisevad ja kõiguvad kõveratel rööbastel nagu läheksid kohe-kohe ümber
3) väga tihti sõidavad ühistranspordis tapvalt haisvad, räpased ja ebakaines olekus inimesed, kelle puhul pole raske arvata, et nad sõidu eest ei maksa
4) kesklinna peatused ei ole õigetes kohtades (proovige näiteks Tallinnas Hotell Olümpia juures saada bussi peale, ilma et tuleks pool kilomeetrit jalutada)
Selle asemel, et kokku tõmmata, oleks vaja just nüüd rohkem ja arukalt linnatransporti investeerida. Kas EL-i tõukefonde ei saaks siin kasutada?
Uurimata teema linnatranspordis: innovatsioon
Tallinnas oleks võimalik otsida päris uusi lahendusi. Küsimus: kas üldse on vaja trollide sarvi säilitada? Tasub kindlasti uurida, kas on võimalik luua elektribusside park olemasolevate trollide baasil: sarvede asemel võiksid olla akud. Salvestite areng on olnud tormiline, kui on võimalik toota elektrikaubikuid (ja neid toodetakse mitmel pool Euroopas, eriti hoogsalt aga Suurbritannias), siis on võimalik võtta ka trollidelt sarved. Investeering akudesse ja laadimisseadmetesse oleks muidugi arevestatav, kui aga sellega kaasneb trollide elektriliinide kulude kadumine, siis on see võibolla taskaaluski. Ega enne ei tea, kui pole seda võimalust uuritud.
märts 2, 2009 kell 6:15 p.l. |
Ota mis selle Olümpiaga on? Kohe hotelli kõrval Lauteri tn on peatus, kust käib läbi vist kuus liini, saab nii Kalamajja, Lasnamäele, Õismäele, Mustamäele kui bussijaama.
A kuidas muuta meie ilmastikuolusid või keelata haisvatel ja purjus inimestel ühistransporti siseneda, et transport väljast ja seest puhtam oleks, on natuke suuremgi väljakutse vist kui stepslite ülespanek.
märts 2, 2009 kell 6:39 p.l. |
Pole vaja mõtelda ühesuunaliselt: kohe hotelli kõrval on peatus küll, aga ainult ühel sõidusuunal. Teisel suunal sõitmiseks on vaja kõmpida kas Estonia ette või Keskhaigla peatusse. Tegemist on aga vaid näitega, küsimus on põhimõtteline: selleks et autosõiduharjumusega inimene hakkaks isegi kaaluma ühistranspordi kasutamist, on väga oluline argument see, kuhu ja kuidas ta peab oma töökohast liikuma selleks, jõuda liiklusvahendini. Asjad ei ole sugugi väga halvad, aga on mitmeid kohti, kus seda saab ka palju-palju paremaks muuta.
Mis puutub haisvate või joobes “klinetide” filtreerimist, siis on asi lihtne: bussi tuleb siseneda esiuksest ja väljuda tagumistest ustest. Kui keegi siseneb tagant, siis buss lihtsalt ei liigu edasi. Eks see on kultuuri küsimus ja on selge see, et harjumuse muutmiseks on vaja päris tugevat kampaaniat. Paari sildi ukse juurde kleepimisest ei piisa (nagu seda kord väga rumalalt Tallinnas tehti). Kui süsteem suudab sel viisil toimida nii Helsingis, Londonis kui ka Edinburghis ja üldse haldussutlikes suurlinnades, siis väita, et siin on teised kombed, see on lihtsalt mõttelaiskus ja õpitud abitus.
Nii, nüüd head blogikülalised, mõtelge ise edasi