Universaalne mobiililaadija tulekul! Globaalsete standardite laine koputab uksele.

Varsti on möödas ajad, mil laadija koju unustanud mobiiliomanik pidi aku tühjendes paaniliselt ÕIGE telefoniga kolleegi otsima hakkama. Nimelt leppis mobiilitööstus hiljuti kokku universaalse laadijastandardi kasutuselevõtus. Uus laadija hakkab kasutama mikro-USB pistikut, lisaks kehtestatakse seadmele senisest rangemad energiatõhususe nõuded.

17. veebruaril Barcelonas peetud GSM Assotsatsiooni aastakonverentsil vastu võetud leppega on liitunud kõik suuremad mobiilitootjad, tõsi, ühe erandiga, kelleks on mitte eriti üllatuslikult Apple (booo…). Uus standard ujutab globaalse turu üle 2012 aastaks.

Muudatuse põhjenduseks toodi soov vähendada tootmise ökoloogilist jalajälge.

Selles näites peitub kaunis võrrand, mis asetab tasakaalu tootjate, keskkonna ja tarbijate huvid. Majanduslangusega ei kaasne ainult turuolukorra, vaid ka väärtuste ümberhindamine. Kulutusi hakatakse optimeerima kõikides tootmisharudes. Põhitoote kõrval pakutava lisavarustuse standardlahendus võimaldab keskenduda tootearendusele eeskätt seal, kus see loob kõige rohkem tegelikku lisaväärtust. On küllalt tõenäoline, et sarnaseid brändiüleseid globaalseid standardeid hakkab üha enam esile kerkima ka teistes valdkondades. Järgmine loogiline samm võiks olla globaalse toitepistiku väljatöötamine ja juurutamine. Potentsiaalne koostöö on võimalik kõikjal, kus ei teki konkurentsi brändide vahel ning on võimalus tarbetuid arendusi vältida. See näitab, et tõeline kasv (loe: areng) ja jätkusuutlikkus ei ole vastuolus, vaid õige häälestumise korral üksnes toetavad teineteist. Mind teeb see igatahes lootusrikkaks. Näib, et midagi olemuslikku on globaalses majanduses tasahilju muutumas.

Sõidukid puhtaks, peatused õigetesse kohtadesse, rööpad sirgu ja trollidel sarved maha!

Vastupidiselt varasematele rõkkamistele, kui hea on ikkagi Tallinna rahaline olukord, hakkab pealinn nüüd siis vähendama ühistranspordi kättesaadavust, kirjutab Eesti Päevaleht. Nagu mõned kommentaatoritest märkisid, on raskel ajal ühistranspordi toimivus eriti oluline. Selle asemel, et liinide koormusi vähendada, on hulk võimalusi, kuidas tagada inimestele parem teenindus, et tekiks suurem kasutatavus ja suurem piletitulu. Ühistranspordi kasutatavuse suurendamine ei ole tohiks olla probleem, sest see on kokkuvõttes autosõidust odavam. Probleemiks on aga asjaolu, et Tallinnas on vähegi tundlikul või enesest lugupidaval inimesel ikka veel piinlik bussi või trammi istuda, sest:

1) tihti sõidukid haisevad, on räämas ja intetud ning aknakalaasidest pole võimalik läbi näha (sõidaks nagu prügikonteineris)

2) trammid värisevad ja kõiguvad kõveratel rööbastel nagu läheksid kohe-kohe ümber

3) väga tihti sõidavad ühistranspordis tapvalt haisvad, räpased ja ebakaines olekus inimesed, kelle puhul pole raske arvata, et nad sõidu eest ei maksa

4) kesklinna peatused ei ole õigetes kohtades (proovige näiteks Tallinnas Hotell Olümpia juures saada bussi peale, ilma et tuleks pool kilomeetrit jalutada)

Selle asemel, et kokku tõmmata, oleks vaja just nüüd rohkem ja arukalt linnatransporti investeerida. Kas EL-i tõukefonde ei saaks siin kasutada?

Uurimata teema linnatranspordis: innovatsioon

Tallinnas oleks võimalik otsida päris uusi lahendusi. Küsimus: kas üldse on vaja trollide sarvi säilitada? Tasub kindlasti uurida, kas on võimalik luua elektribusside park olemasolevate trollide baasil: sarvede asemel võiksid olla akud. Salvestite areng on olnud tormiline, kui on võimalik toota elektrikaubikuid (ja neid toodetakse mitmel pool Euroopas, eriti hoogsalt aga Suurbritannias), siis on võimalik võtta ka trollidelt sarved. Investeering akudesse ja laadimisseadmetesse oleks muidugi arevestatav, kui aga sellega kaasneb trollide elektriliinide kulude kadumine, siis on see võibolla taskaaluski. Ega enne ei tea, kui pole seda võimalust uuritud.