Detsembri TegelikkuseKeskuses kirjutab Hüttünen võimalusest, et Eesti kaubanduses ja teeninduses üle pingutatud glamuuri ja poosetamise ihalus võib majanduslanguse tingimustes viimaks tahaplaanile jääda. Hüttünen tõdeb, et enamik tarbijaid on siiski tavalised inimesed, kes eelistavad hinna ja kvaliteedi mõistlikku vahekorda.
Ühe olulise asjaolu jättis aga Hüttünen mainimata – nimelt enamik Eesti inimesi siiani ei teadnud või ei tahtnud teada, et nad on tavalised inimesed.
Eestis puudus seni tarbijate teadvusse jõudev kogemus, et kui liigkalleid kaupu või teenuseid ei osteta, siis hinnad tegelikult hakkavadki viimaks langema. Kaubandus on seni suutnud avalikkuse ära petta, kuna alati leidus piisaval hulgal tõusiklikke tarbijaid, kelle jaoks kõrgem hind esindas elustiili, mis võimaldas tunda end täisväärtusliku tarbijana: Suudame maksta rohkem kui “nemad”! Globaalne majanduslangus on viimaks ometi põrmustanud tolle võltsväärikuse, viimaks ometi ei pea keegi end enam tundma alaväärtuslikuna, kui püütakse kokku hoida ja säästa. Vastupidi, säästmine on ootamatult “in”. Milline kegendus tarbijate trenditeadlikumale osale, milline õnnelik juhus, milline pingelangus…
jaanuar 2, 2009 kell 7:55 e.l. |
nn tõusikud on ju pahad, onju?
jaanuar 2, 2009 kell 9:45 e.l. |
Toivole. “Tõusik” on halvustav sõna, seega ei saa tõusik kui selline kunagi mittepaha olla. Sa võid küsida ainult et keda Siim nimetab tõusikuks.
jaanuar 2, 2009 kell 4:28 p.l. |
[...] aadress: http://vatablog.wordpress.com/2009/01/01/majanduslanguse-tervendav-moju-tousikute-vaimsele-tervisele... [...]
jaanuar 3, 2009 kell 12:16 e.l. |
Nooh, tõusikuks võiks nimetada isikut, kes ei oska suhelda ega kehtestada enda asendit maailmas ilma esemelise pudipadi ja energiakulukate eluviiside proteesideta. Küllap on see kehvade asjaolude ja/või rumalate valikute sunnil omandatud halb harjumus ajada segamini vahend ja eesmärk. Luksus on samas midagi muud. Luksus võib olla loominguline ja mänguline. Väga energiakulukal viisil aga samas maitsekalt kujundatud hoone võib kindlasti olla koht, mis soosib sisemisele vabadusele orienteeritud valikuid. Sõita mööda linna ringi mõne justkui Gotham Cityst pärit sõiduvahendiga on kahtlemata päris lõbus ettevõtmine. Vast on siis lõppeks küsimus erinevates arusaamades vabadusest: kas vabadus millestki või vabadus millekski. Tõusiklik vabadus on vabadus näiliselt peale sunnitud ilmaolekust, mis aga muutub kiiresti sõltuvuslikuks püüdeks seda ilmaoleku piiri pidevalt ületada: alati on kuskil keegi, kellel on rohkem. Luksuslik vabadus on vabadus viia täide kujutlusvõime neid vorme, mida tsivilisatsiooni materiaalne baas hetkel üldse võimaldab. Päris vabadus on aga kujutlusvõime harimise privileeg koos vastutusega selle rakendamise tagajärgede eest. Ja seetõttu, ma leian, et luksus ei ole kunagi päris vabadus niikaua, kuni puudub tahe tegeleda selle tagajärgedega. Aga mis ma siin õitsen – kirjutan minagi seda teksti siin ühel üpris luksuslikul sülearvutil. Olen oma ajastu ori. Tahaks nigu olla inimene, aga näe, ikka olen vaid tarbija.