Kogukond kui koostöö- ja teabevõrgustik, 1. osa

Punane Hanrahan ja Lis kõnelesid oma blogi-maailmades mõne aja eest kogukondlikust elust ja ökovõrgustikest. Sarnaste ideede aknalaual lillepotis aretamine on mul endalgi mõnda aega käsil olnud, laiemat tutvustamist vääriva „sordini“ pole ma aga varem jõudnud. Nüüd on mul siiski üks idu välja pakkuda. Edu ideede rist-tolmlemisele!

* * *
Kogukondliku elu üle mõteldes kaldub minu poolehoid nägemuse suunas, mis seab arutluste lähtekohaks eripalgeliste koosluste võrgustiku. Võrgustiku loomuomane vabaduse aste ning samas tegelik koostöövõime näib olevat inimloomu iseärasid arvesse võttev mudel, millel on lootust leida poolehoidu väga erinevaid isiklikke rakendusi oluliseks pidavate isiksuste ja ühenduste poolt. See sobib metsakolkas elavale tuumperekonnale, sobib paikkondlikule isiklikku omandit ebaoluliseks pidavale askeetlikule kommuunile, sobib ka mõnele end linnamaastikus mugavalt tundvale ja ühiselu lausa pelgavale hulkurluuletajale.

Mu veendeks on tõdemus, et võrgustikust mõteldes on oluline võtta lähetekohaks Inimese psühholoogiline eripära tunda vajadust väga erinevate osadusmäärade järele. Põhjuseid on mitmesuguseid, ajastuomane kultuuritaust on muidugi oluline, kuid eeskätt tulevad mängu vaimsed eripärad, konkreetsed eluolukorrad, isiksuse arenguloogika nõudmised. Väga heaks mõttejuhiseks on siinkohal Lee küsimus: „…kui suurt peret sa oma ümber näha tahad…“ Paraku see ei sõltu enamasti ideedest, abstraktne inimkonna ühispere ideaal ei määra ühegi eraldiseisva isiksuse loomukohast osadusevajadust: see on tegelik inimlik hoiak nüüd, siin ja preagu ning igaühe jaoks eraldi, seda ei saa kritiseerida, saab vaid toetada.

Seepärast mulle tundubki, et globaalset tegevusjuhist silmas pidada ei ole niivõrd oluline uurida, milline võiks olla „ideaalne“ ellujäämisüksus, kuidas ta majandab ja millised on need tunded, mida inimesed seal elades kogevad. Tõsi, ka sellega tuleb tegeleda. Aga veelgi olulisem on tajuda tervikut, milles varjub väga palju kogukondi: et on väga palju vana, mis ikka veel toimib, et on väga palju uut, mis on juba hakanud toimima, ja mis peamine – et on tohutu paljusus, mille hulgast iga inimene saab valida endale sobiva osadustasandi, ilma et oleks vaja tunda end allutatuna kellegi teise ideaalile ning samuti ilma vajaduseta jalgratast leiutada. Kui keegi tahab ja suudab leiutada midagi täiesti eriomast ning leida kaaslasi, siis on see ilus. Kuid uusi orgaanilisi liike tekib harva, praegusel ajal kipuvad nad pigem kaduma. Sama lugu on kogukondadega. Võibolla ongi siis hea esmalt püüda säilitada ja toetada olemasolevaid pärandkooslusi nagu näiteks külaelu ja sealseid väiketootjaid: minna vabatahtlikuks mitte Angoolasse (sellega ma ei taha öelda, et see ise-enesest halb mõte oleks),vaid pigem mõnda toimetulekuraskustega aga ökoloogilise perspektiiviga Eestimaa tallu, saada sõbraks sealsete inimestega ning näha üheskoos kaugemale.

Ökoloogia on ökoloogia just tänu küsimuseasetuse laiahaardelisusele – sest ta tegeleb kõigi koosluste tasakaalulisuse küsimusega ning kasutab selleks üksikkoosluste kohta olemas olevaid teadmisi. Mulle näib, et kogukondliku elu üle mõtlemisel on otstarbekas võtta lähtekohaks just samavõrd laiahaardeline vaatepunkt, sest nii tekib ülevaatlik selgus ning sellest sugenev valikuvabadus. Kuidas aga saada teadmisi erinevate kogukondade kohta? Kuidas panna olemasolevaid kogukondi teineteise vastu huvi tundma? Ma arvan see on paraku keerulisem ülesanne kui mõne eneseküllase toimetulekuüksuse asutamine. Ometigi on Eestis selles osas juba päris palju ära tehtud. Mainigem kasvõi erinevaid kogukondi siduvaid vabaühendusi nagu Eesti Külaliikumine Kodukant või Eestimaa Looduse Fond, rääkimata paljudest vähemtuntutest. Vabaühendusi toob omakorda üksteisele lähemale Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit (http://www.ngo.ee). Kuid kõige selle ilusa juures on esialgu üks nõrk koht: vabaühendused ei ole meedias piisavalt esil ja ka nende endi teadmised üksteise tegemistest laienevad pahatihti kahjuks just uudiskünnist ületavate probleemuudiste kaudu. Kuid vabaühenduste elu ei ole ometigi lõputu kannatusterada, ja kui see nii paistab, siis on halvasti.

Siinkohal ongi mul välja pakkuda üks võimalik positiivne programm. Esitan selle oma järgmises sissekandes.